Teisipäev oli Maarjapäev. Kreekas on see päev väga suur püha, esiteks muidugi tähistatakse seda, et Neitsi Maarja sai inglilt ettekuulutuse lapse saamise kohta, ja teiseks, see päev on ka Kreeka iseseisvus päev, tähistatakse võitu Türgi üle. Ateenas pidada suur paraad toimuma ja puha.
Selle päeva puhul korraldas üks väike küla kogukond saare läänepoolses kõige hüljatumas osas pidustused, kuhu meidki viidi. Toimus suur heategevus sööming, kirkiu hoovis ja majades olid lauad üles seatud ja söögiks pakuti kala-taignas, küüslaugu-kartuli püreed juurvilju ja muidugi saia ning LOOMULIKULT ohtralt veini, väga kanget veini. Muide see jutt, et kreekas segatakse veini veega ja „see kes joob puhtalt on joodik“ – ei pea üldse paika, mulle kinnitati et niisugune suhtumine oli tõepoolest antiik-kreekas aga tänapäeval on suhteliselt tavaline et juuakse ikkagi puhast kanget veini (umbes 17 vol) nii et kui mina vega lahjendasin siis mind naerdi nõrgukeseks, tea kas sattusin joodikute seltskonda, või on asjad tõesti antiik-ajast natuke muutunud. ☺
Igatahes inimesed olid väga sõbralikud, kuigi natuke häbelikud, ma ei julgenud neist eriti pilti teha, oskaks vähekene keelt, siis ehk julgeks küsidagi. Saime üsnagi palju tähelepanu kuna selles külas ei näha just iga päev võõraid inimesi, korralikk sõidutee ehitati sinna kanti alles u 5 aastat tagasi. Elektrit ei ole, kivist majad jne… kokkuvõttes, nägime midagi sellist, mida iga tavaline turist ei näe.



Esmaspäeva õhtul muide saime kena üllatuse osaliseks, vaatasime Teelega kahekesi parasjagu õhtusöögi-filmi, kui võõras mees kööki astus. Tulija oli uus töötaja-vabatahtlik Mihaelis, kreeklane (33-aastane). Kui olime tüübile juba ümbrust tutvustanud, tuli ka sõnum mu telefonile, Linalt, mis teatas, et uut inimest on oodata, et ärgu me ehmatagu :) nojah....