Öösel algas torm, millesarnast ma veel iial näinud polnud, ärkasin suure paugu peale, arvasin ei tea mida, aga selgus et see oli tuuleiil mis tugevalt vastu seina prahvatas, siis oli vaikus... siis lõi välku ja kohe tuli uus tuulepuhang, haarasin instinktiivselt kümne küünega voodiäärest, et paigal püsida, sest ma ei olnud kindel, kas me koos selle plekkmajaga üldse veel maapeal oleme... olime küll, vaevu.
ja niimodi mitu tundi, und ei saanud, mõtlesin igasuguseid asju, mida tegema peaks kui katus pealt lendab, kujutasn ette, kui läheksin õue mäenõlvale seisma, kui kiiresti ma siis mereni saaks? :)
mingi hetk ärkasin äratuskella peale ja tuul oli vaibunud.
kuid hommikul oli mul äärmiselt halb tuju, mulle pole veel õiget otstarvet leitud, mõtlesin, et järjekordselt olen tulnud mingisse kohta suurte ootustega, ja järjekordselt pean pettuma, sest mulle järjekordselt ei meeldi mu valikud.... ahhh, magasin nimelt tund aega sisse ja pärast mossitasin ühe lollaka pc taga ja installisin/uninstallisin Adobe programme terve ennelõuna...
joonistasin A4-paberile suure kalendri kus päevi maha tõmmata.... 13 nädalat ja 6 päeva veel.
AGA SIIS: ootamatu teada, et mind ja Teelet viiakse pärastlõunal ORAAKLI juurde. Lõpuks ometi!
Tegelikult läksime kohtuma selle asutuse ühe võtmeisikuga, keda me siiani veel polnud kohanud, väga lihtsatel põhjustel: ta on kodus 1 kuuse lapsega, ja aeg-ajalt käivad noored teadlased tema juures kodus mingeid asju arutamas. Meil polnud seni veel seni olnud au temaga kohtuda, aga viimaks ometi ta ootas meid.
Oraakel ehk Anastassiia, oli väga rahulik, koduste riietega, vaikse kuid lõbusa häälega väärikas naisterahvas. Poole tunnise vestluse ja tassi orgaanilise kohviga viis ta nii minu kui Teele peast ära kõik masenduse mõtted. Ta selgitas meile siinoleku põhjuseid, ja kõik sai palju selgemaks, ma tean nüüd mida ja milleks ma teen. võibolla sellel kõigel on isegi mõtet. Tegelikult on siin täitsa tore, ja aina toredamaks läheb, varsti saab vahemerre ujuma...
nüüd sajab vihma
ootan kevadet
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Minult sa vist küll siia midagi ei oodanud, aga vahel peab mõni üllatus ka olema ikka;)
Sind pole nii ammu näinud, et ei teadnudki et jälle Euroopa peal oled. Äge ju ja veel siukse suht väikse Vahemere saare peal, sinna oleks vist suht raske niisama sattuda. Nõme muidugi kui närtsind lillede pildistamine ainus ülesanne on.. Ega ma muidugi päris aru ei saanud, mis selle reisi eesmärk on aga kooli kaudu siis ilmselt vist eks:) Kolm kuud on täitsa parajalt pikk aeg ka ikka.. Aga parem ikka ma arvan kui Eestis, meil tulevad nv jälle miinuskraadid ja haiguse lained liiguvad ringi nii et üldse pole tore siin köhida ja nina vesistadae. Ja sa räägid seal, et varsti ujuma merre.. ikka ullult kadedaks teeb tegelt:P
Noo igatahes ma hoian ka sul vaikselt silma peal.. Kuidas need inglased seal muidu hakkama saavad peale nende käitumise? nagu pildistamisoskust mõtlen siis..
Kunn
Post a Comment